inkiminki
1.
"(G, B), mueca de disgusto, p. ej. al aceptar una orden desagradable"
A.
[Badaki] lizunkeri gabe jostatzen, ta inkiminki gutxikin keiñu zital, seiñu txoliñak ta imurtxi txuliatuak aienatzen.
EEs 1912, 220.
2.
(Gc ap. A),
inki-manki.
"Flaquear, sostenerse a duras penas" A (pese a la trad., se trata sin duda de una expr. adverbial).
Inki-manki Izartxo, bitartean, pozik alde batetik, Erkoren patxara ta iztunen ederra ikusirik, estu ta artega bestetik.
Eston Iz 77.